Kuidas kõik on kunagi tahtnud gängsterid olla
28novemberEsimene Tartu film, prantsuse režissööri Samuel Benchetrit’ “Olen alati tahtnud gängster olla”.
Tiina Lokk kirjutas sisututvustuses, et laialt naerma ei aja, kuid vaidlen vastu. Filmis olid kohad, kus terve publik täie häälega kaasa naeris (isegi siis, kui mina naljale pihta ei saanud). Suurepärane film oli, meenutas väga filmi “Coffee and Cigarettes” ning soundtrack meenutas väga Tarantino käekirja.
Ütlen kohe ära, et kui peaksin seda hindama, annaksin viis palli viiest ja kiirustaksin kinno neid, kellele “Kohvi ja sigaretid” meeldis.
Terve filmi aja mõtlesin sellele, et huvitav valik - näidata majandusraskustes Eestile filmi sellest, kuidas midagi röövida on nii lihtne. Parandus - mitte lihtne, vaid naljakas. Tegelikult ei ole midagi naljakat selles, et veeretad näpuvahel viimast kümnekroonist ja mõtled, mida selle eest süüa saaks. Ja noh, kui kuhugi relvaga vehkima minna, siis ei saa see eriti hästi lõppeda.
Aga filmi point polnud muidugi üldse see. “Olen…” oli nii mitmekihiline, et ma ei oskagi praegu hinnata, kas kõiki neid kihte läbi nägin. Kõik tegelased olid äärmiselt sümpaatsed - ohmud, kuid sümpaatsed. Ja ilusad! Ka vanainimesed olid ilusad, kõigi oma kortsude ja kohmaka huumoriga. Ning hüljatud tööstusmaastikud, maha võetud metsad ja eikusagilt kerkivad McDonald’sid - need on ju meile nii tuttavad, teevad nukraks ja melanhoolseks.
Inimesed on ühesugused igal pool. Isegi meeleheites püütakse klammerduda millegi külge, olgu selleks ammu kadunud noorus või uus ja huvitav naisterahvas…
Ja ka murdumispunktid - need on meil kõigil olemas. Aga see, kuidas ja millal me murdume, on individuaalne. Raudmehi pole. Mingil hetkel võib tulla moment, kui surume käed taskusse ja mõtleme, et enam hullemaks minna ei saa.
Alati saab. Ja alati saab ka paremaks minna.
/
Mulle väga meeldivad sellised “lugu loos” filmid, kus pealtnäha erinevad lood omavahel põimuvad. “Ma armastan Pariisi” on üks selline, muidugi juba mainitud “Kohvi ja sigaretid”. “Olen…” jätkab uhkelt seda rida.
Ma olen jätkuvalt selle filmi lummuses. Ehk siis, kui tekib teiste festivalifilmidega paralleele, võtab selle taas üles. Aga praegu… Ilus oli. Väga ilus.
Alati teie,
Daki
Topics: PÖFF |
