otsides PÖFFi õhustikku
28novemberKui aus olla, siis pole ma varem PÖFFist eriti osa võtnud. Olen küll üritanud kõikide toredate ja huvipakkuvate filmide hulgast leida neid, mida vaatama minna, kuid alati on sattunud nii, et kui on film, pole piletiraha või kui on piletiraha, on töö…
Nüüd ei pea ma ei ühe ega teise pärast muretsema, kuigi tõsi, ühendan praegu PÖFFi, kolimist, remonti uues kodus ja natuke ka vabakutselist kirjutamist.
PÖFFi õhustikuga on mul kokkupuuteid olnud kahel korral. Mõned aastad tagasi käisin kohtingul ühe noormehega PÖFFi filmi vaatamas, kuid meeles on vaid see, et mu kaaslane jäi keset seanssi magama ja ma üritasin teda pidevalt norskamast hoida. Asi polnud küll igavas filmis, vaid nooruki eripäras hilisõhtul unne vajuda.
Teist korda võttis mind näpu otsa Jim (Ashilevi, juhtis tol aastal Pöffihundi saadet) ja vedas raadiomajja PÖFFi taharuumi, kus vaatasime häirivat ja head filmi “Jumala linn” ning jõime šampust. Oli vist PÖFFi lõpupäev.
Täna otsustasin, et olgugi jamamist praegu muude eluaspektidega palju, katsun siiski selle müstilise PÖFFi õhustiku enda jaoks ära defineerida ja üles otsida. Umbes nagu mõned otsivad armastust või Tartu Vaimu.
Tänase esimese seansi põhjal (filmist kirjutan järgmises postituses) võin öelda, et PÖFF on… Kaneeliküpsised enne seansi algust. Pisikesed ja rutakad PÖFFi-organiseerijad, kummargil oma laua ja paberite kohal. Keset seanssi vaadatava filmi taustale tekkiv ootamatu topeltpilt PÖFFi reklaamist… Saalis lootusetult itsitavad ja müstiliste kohtade peal vilistavad ja säutsuvad (päriselt!) külalised. Ning kiiktoolisarnane kinopink ja suurepärane kinoelamus.
Edasiste otsinguteni!
Alati teie,
Daki
Topics: PÖFF |
