« Tõsine film suurte juustega naistest ja vanaemast, kes koguaeg jeed tõmbas | Home | Eliitrühm - jõhkralt aus Brasiilia ühiskonna sisevaade »
Midagi täiesti unikaalset
By Aune | December 8, 2008
Carlos Reygadase film «Vaikne valgus» on režissööri unikaalne visioon, mis pakub vaatamiseks tõepoolest midagi, mida me pole varem näinud. Kui selle filmiga seoses midagi meenub, siis eelkõige Carl Dreyeri «Ordet». Ja Reygadas pole sugugi tundmatu autor, paar aastat tagasi PÖFF-i kavas olnud tema «Taevane lahing» on kindlasti meeles.
Seekordne film on Põhja-Mehhiko mennoniitide suletud kogukonna elust ja armastusest selles elus, kus armastuseks nagu kohta polegi. Mennoniitide eluviisi tuum on lihtsas töös, jumalateenimises ja kasinuses. Seetõttu ei lahene muidu üsna harilik armukolmnurk – Johanni, Estheri ja Marianne lugu – ka sugugi tavapärastel viisidel.
Filmi võib vaadata ka kui lihtsat lugu andeksandmisest, millele pole lisatud melodramaatilist frivoolsust. See on tõeliselt minimalistlik esitus inimestest, kes väldivad emotsionaalseid vastasseise. Kõiki rolle esitavad filmis erinevatest mennoniidi kogukondadest (Mehhikost, Saksamaalt, Kanadast) pärit mitteprofessionaalsed näitlejad, kes kannavad justkui erilist emotsionaalset laetust. Karakterid näivad olevat justkui seestpoolt valgustatud, mis mõjutab filmi üldist õhustikku. Minu meelest filmi naiskarakterid lausa kiirgavad valgust, meeste kohta seda ei ütleks.
palju vaikust, režissöör ei karda ei vaikust ega ootamatuid helisid, kõrvakriipivat laulujoru.
Erakordselt kaunid kaadrid: film algab imekauni päikesetõusuga (6 minuti jooksul saab ööst päev) ja lõpeb samakauni loojanguga, üldse on kogu film ülesvõetud pikkade kaadritena, väga ootamatute kadreeringutena, st need varieeruvad klassikalistest kuldlõike-kompositsioonidest niisugusteni, mis justkui nimelt rikuvad reegleid, (kõik kaadris olijad seljaga vaataja poole, justnagu rõhutades mennoniitide kogukondlikku iseolemist ja väljapoole kogukonda suletust.
Väga nõudlik film (ma ei pea mitte filmi pikkust silmas), ja oli ülimeeldiv, et seansile tulnud publik kuuldavalt ei söönud, joonud ega omavahel juttu ei ajanud. Vt filmist pikemalt:
Topics: PÖFF |