« Järgmise aastani! | Home | Midagi täiesti unikaalset »
Tõsine film suurte juustega naistest ja vanaemast, kes koguaeg jeed tõmbas
By Kadri | December 8, 2008
Tahaksin tänase, 12. PÖFF’i viimase postituse pühendada oma kanada sõpradele Maya’le ja Kalin’ile. Ma tahtsin neile küll pühendada “Adoration’i” kommentaari, aga tööinimese elu sunnib võtma pühapäevi rahulikult. Ma loodan ja usun, et tüdrukud ei pahanda. Nad on kirglikud filmifännid, seda Kanadas ka õppinud (esimene ka kahel viimasel TIFF’il aktiivselt abistanud) ning mindki panid nad filme teistmoodi vaatama. Aru saama, kui suur, põnev, keeruline, rohkem-kui-pinnalt-paistab ning tähenduslik töö on filmitegemine ja kogu see elu, mis sinna ümber käib. Mulle siiski jääb alatiseks tunne, et ma ei saa sellele kunagi päriselt nii lähedale, kui tahaksin. Maya ja Kalin tõid mind sammu lähemale ning ma olen selle viimase paari nädala jooksul kinno minnes või sealt tulled (või isegi seal olles!) neile palju mõelnud.
Pandoranin Kutusu
Mu märkmed tänasest “Pandora laekast” räägivad - juuksed on võimu sümbol, naised saavad enda eluga hästi hakkama - aga kas saavad? vanaemad on targad ja meelekindlad, isegi kui neil on Alzheimer, raisus pojad ja vennad võivad olla täiesti toredad inimesed, kui neile vähegi ruumi anda, lugu läbi naise pilgu, mehed on siin tuhvlialustest tobukesed, ilma kelleta me siiski elada ei saa, maa ja kodu annavad hingele õhku…
Ja umbes-täpselt nii oligi. Rahulik ja tõsine film, mille kulgedes ometi aegajalt muiata, isegi naeruturtsatada, aga ka mõttesse vajuda jõudis.
Kui vanaema jääb põduraks, hakkavad huvitavad dünaamikad mängima…õdede-vendade suhted, enda elu-oma ema aitamine (võta ta enda juurde, ma ei jaksa enam. ma ei saa, mul ei ole regulaarset graafikut, sa ju tead. nüüd olen mina süüdi, et mul on regulaarne graafik!), siiras huvi vs ühiskonna surve (kui me tema eest hoolt ei kanna, siis öeldakse, et me ei hooli oma emast!), linna äng ja maa vaba ruum (üks hea sõber kunagi ütles mulle: “Ma arvan, et su probleem nagu mulgi, on selles, et keskkond ahistab. Ja linnas teevad seda igavad majad ja loomevaesed lahendused. Nendes kahes kohas aga luusib koha vaim ringi…” “Nende kahe” koha all ta soovitas minna CC Plaza taha kaubanduskeskuse katusele ja Ülemiste City’sse. Ma lisaks siia: MAA, mul on vedanud, et saan minna igal ajahetkel maale vanemate juurde, kus vaim saab toitu, inspiratsiooni ja õhku…maa juskui silub sõlmed su sees lahti, justnagu palsam teeb juustega…ja see on aeg-ajalt eluliselt oluline!). Väga huvitavaid vastandusi leidsin ma sellest filmist.
Aga samapalju oli see film minu jaoks naiste lugu, vaadake ema-tütre pilti allviidatud saidilt, mu brauser või midagi paneb mulle praegu näkku. Oli huvitav jägida, kuidas naisrežissöör rääkis naiste loo. Kuidas meil on suured juuksed, ilusad kodud, tööl teeme ilma ja meestele oleme üks-null ära teinud. Me astume kõigile pähe ja tahame kõik enda pilli järgi tantsima panna. Aga tegelikult see on mask. Ema juuresolekul me oleme haavatavad ja õrnad. Me oleme rumalad ja elukogenematud. Kui me oma mehed endile lähedale laseme, näevad nad, kui raske meil vahel on, kui ebakindlad me vahel oleme, kuiväga me vahel vajame tuge! Ja tegelikult me ei saa midagi üksi hakkama, meil on vaja neid vahel mökusid, uimaseid ja tähelepanematuid mehi. Sest see ei ole midagi (teinekord on nad ju väga hoolivad, siirad, toetavad, targad, enesekindlad, ratsionaalsed, naljakad, šarmantsed), sest keegi ei ole täiuslik. Sest me vajame üksteist. Ja me vajame oma vanemaid ja vanemad vajavad oma lapsi.
Põgenege igal võimalusel maale (vana)ema juurde, selles pole midagi halba! See teeb hingele pai ja teeb meid kõiki rahulikumaks - nii mehi kui naisi. Ja hoidke üksteist.
Tsau-pakaa! Tulen teile varsti jälle külla, seni tulge mulle. Muah.
Topics: PÖFF |