« PÖFFihundi seiklused Hollywoodis vol.11 - Kansas City Hardcore | Home | PÖFFihundi seiklused Hollywoodis vol.13 - Universal »
PÖFFihundi seiklused Hollywoodis vol. 12 - Kansasest Los Angelese
By Kristo | January 24, 2010
Teine päev Kansas Citys ja tempo jätkub.
Hommikul sõidame kohaliku Avila ülikooli, kes koolitavad filmitegijaid või noh tegelikult kommunikatsiooni osakond, mille hulgas on ka filmitegemine. Täpsemalt võib vaadata siit http://www.avila.edu/viscom/ Kõige silmatorkavam selle ülikooli / osakonna juures oli nende väiksus. Iga aasta võetakse juurde 8 - 10 film majorit ja selle inimeste arvu kohta on neil tehnikat nagu muda. Tegemist on eraülikooliga, seega on õppemaks päris kallis, aga tulijaid vist nagu jagub. Väga eeskujulikult (vähemalt juttude järgi) on neil organiseeritud koostöö kohaliku kogukonna ja mittetulundusühingutega, kelle jaoks noored praktika korras pidevalt töid teevad, et kogemust omandada. Rõhutati just seda, et nii õpivad noored kõige paremini tellija soovidega arvestama ja neid edukalt täitma. Huvitav kuidas BFMis need asjad käivad :). Nagu nad ka ise ütlesid, siis nende eesmärk ei ole koolitada niivõrd filmitegijaid (kuigi ka neid tuleb) vaid pigem anda lõpetajatele hea haridus edaspidi töö saamiseks - väga pragmaatiline ja aus.
Ülikoolist suundusime aga ühte veel põnevamasse kohta, mille nimi oli Broadmoor Technical Centre. Tegemist on väga ainulaadse projektiga vähemalt minu jaoks. Nimelt on see nagu alternatiivne keskkool - Kansases saavad õpilased võtta oma viimase 2 kooliaasta jooksul (junior ja senior year) 7.5 punkti ulatuses valikaineid. Igas koolis pakutakse neid eraldi, aga lisaks lõid 5 Kansase maakonna kooli Broadmoori, kus õpetatakse veel põhjalikumalt 5 erinevat oskust - kokandus, moeloomine, graafiline disain, meedia ja filmitegemine ning masinatööstus. Ehk siis tüübid, kes Broadmooris õpivad käivad iga päev kahe kooli vahet ja õpivad korraga oma kohustuslike aineid kui valikained. Mõni tublim on junior aasta alguseks kõik oma kohustuslikud ained ära teinud ja nüüd põhimõtteliselt ainult Broadmooris hängibki. Igal juhul on seal õpetajateks tööstustest tulnud professionaalid, kes noori nende teel aitavad. Ja need kolm poissi, kellega me seal kohtusime on tulevased filmitegijaid kindlasti. Tööde sisukus ja kvaliteet oli 17 ja 18 aastaste kuttide kohta väga rabav. Näiteks oli üks neist ühe projekti jaoks vaadanud ära kõik Wes Andersoni filmid ja kasutas samasugust kaameratööd ja värvigammat, mida Wes teeb. Väga isikupärane pilt ja mis kõige tähtsam, ka lugu oli hea ning sobis pildiga hästi kokku. Ausalt ei ole paljud SW’le esitatavad asjad nii heal tasemel kui need tüübid. Ja kui ma rääkisin, et ülikoolis oli hea tehniline baas, siis nendel tüüpidel olid olemas dollied, kraanad, steady-cam, proff. helistuudio, montaaživõimalustest rääkimata. Ja mis kõige rabavam, see on neile kõik tasuta ja mis veel kõige kõige rabavam - filmi õppis hetkel seal ainult 3 tüüpi. Mitte ei mõistnud miks kõik ümbruskonna koolide noored seal koos ei ole ja seda tegelikult ei mõistnud ka sealsed õpetajad. Samas tuleb öelda, et projekt on väga uus ja need poisid on esimene nn. lend, kes alustas eelmisel aastal. Igal juhul on mul nende filmid DVD peal olemas ja nende tüüpide nimed tuleb meelde jätta.
Päeva lõpetuseks ootas meid home hospitality ehk üks perekond ootas meid enda juurde sööma. Läksime kolmekesi koos Seifi (Oman) ja Mohammediga (Tuneesia) ning õhtu kujunes tõeliselt vahvaks. Pererahvas oli külla kutsnud veel lisaks meile paar sõpra ja filmitegijat. Vahepeal ootasime isegi Katherin Bigalowed (Hurt Lockeri režissööri) aga ta ikkagi lõpuks meiega ei liitunud. Õhtu kujunes tihedas arutelus, mis oli minu jaoks Ameerika peres esmakordne. Silma jäid eelkõige kaks nüanssi. Esiteks küsiti väga palju küsimusi, aga suht kiiresti tüdineti teemast ja joosti järgmise teema juurde edasi. Endal oli veel mitu mõtet, mis oleks tahtnud sekka öelda, aga lihtsalt ei saanud võimalust (eks ma püüdsin ennast ka muidugi tagasi hoida). Ja teiseks üks teema millel pikemalt peatusime oli sotsiaalmeedia - pererahval oli just tüli olnud, et naine kirjutab oma mõtted ja unistused oma blogisse ja mees saab neilt alles sealt lugeda. Mees püüdis väita, et ta võiks neid ju varem teada kui kogu ülejäänud maailm. Täiesti mõistetav soov, aga samas ta vähemalt teab, mida ta naine mõtleb ja ehk ka selline kommunikatsioon on parem kui üldse mitte kommunikatsioon. Ja muidugi õhtu naelaks selle teema kohta Seif (45 aastane Omani mees, suure kõhuga), kes püsti tõusis ja teatas, et Facebook on saatanast ja Omanis on see keelatud ning tema arust on see väga õige, sest FACEBOOK on süüdi inimeste kaugenemises üksteisest. Eriti toonitas ta seda, et kui õhtul koju lähed ja Facebooki lahti teed, siis on see pere arvelt ja seetõttu saatanast. Säärase emotsionaalse sõnavõtu peale tekkis hetkeks vaikus ja siis veel suurem vaidlus (aga eriti lahe oli see, Seif ei ole kunagi oma elus Facebooki isegi näinud :)).
Nüüd olen tegelikult aga juba inglite linnas ja mõnus on 
Siin on soe. Esimese asjana panin T-särgi selga, jooksupüksid jalga ja panin randa. Asume Santa Monicas ja Santa Monica Pier on meie hotellist ehk 400 meetri kaugusel. Päris sürr oli sinna peale joosta ja siis sealt alla randa suunduda. Jooksin ca. 6 kilomeetrit mööda rannaäärt ja ikka täitsa Baywatchi tunne oli peal. Jooksijaid oli palju ja mõned peaaegu alasti. Ma oma pikkade pükstega olin natuke nagu vales kohas :). Vees ei olnud kedagi, aga vesi oli soe - pakuks, et mingi 18-20 kraadi. Ehk teen isegi väikese kupsu mõni päev.
Söömas käies (3rd street promenade peal) nägin ka esimese kuulsuse ära kui Pierce Brosnan oma lastega shopingu mõnusid nautis. Mõtlesin siis, et kui ta naudib, siis pean minagi nautima ja no krt, ei saanud pidama. Ei tea kuidas ma kogu selle tavaari siit endaga koju tagasi toon. Kusjuures kõigepealt ju Maltale, kust ma veel ka vähemalt 1 spordikoti täie asju kaasa saan. Shallalalaaa
Ja nüüd läheme alla takso peale ja sõidame Hollywoodi, kus meil on tänaseks piletit ühele stand-up comedy showle. Ootan huviga ja kui midagi põnevat toimub, siis kindlasti raporteerin
Lisatud: Käisime siis teatris nimega Groundlings. Põhimõtteliselt on tegemist väikese sketsiteatriga, mis tegutseb juba alates aastast 1972 ja nalja oskavad nad teha. Show koosnes kahest vaatusest, 13 sketsist, 3 improvisatsioonist ja naerda sai südamest kogu aeg. Näitlejad olid väga head, mõned tuntumad ja teised vähem tuntumad. Rohkem infot nende tegemiste kohta http://www.groundlings.com. Sellest seltskonnast on aastate jooksul välja kasvanud mitmeid tipptegijaid nagu näiteks Will Ferell, Lisa Kudrow (Friends) ja kogu Saturday Night Live punt. Nii et koha olulisusele mõeldes omas žanris võib vabalt paralleele tõmmata New Yorgis oleva Cafe Wha?’ga. LA’sse satute, siis minge kindlasti läbi. Pilet suht odav - 18 dollarit.
Täna tutvustan oma Tuneesia sõpra Mohammed Hannacit, kes on korraga nii režissöör, produtsent kui muusik. Ta teeb dokke ja teleseriaale. Tal on üks väga lahe seriaal ATM, mille sisuks on 5-7 minutilised sketsid, mis toimuvad sularahaautomaadi kaamera silme ees. Kõik küll lavastatud, aga lood on isegi keelt mõistmata naljakad. Väga hea äriidee, peaks eestis ka tegema ja mõne panga käest kõva papi selle eest küsima. Muidu on Mohammed üks mu parimaid sõpru siin grupis ja enamus ajast on ta minu ja Ismeti koos tegudel. Tal on küll väike keeleprobleeme (peamine võõrkeel on tal prantsuse keel), aga sellelegi vaatamata on temaga koos alati lõbus.
Mohammed @ Screenland
Topics: Vabad hetked |