« PÖFFihundi seiklused Hollywoodis vol. 16 - Sundance | Home | Sellest kuidas saab PÖFFi aasta läbi korraldada »
PÖFFihundi seiklused vol. 17 - Viimane post
By Kristo | February 1, 2010
Viimane päev
Ja ongi märkamatult (kuid tuleb tunnistada, et juba oodatult) kätte jõudnud minu USA reisi viimane päev. Hea on see, et see Sundances toimub. Kas teate, et kui kijrutada nii, et sõande alugs ja lõpp saamks jtäta ning kemksine osa seamigni aajda, siis suduab inmeine seda ikka luegda ja mõstia. Meie reisiga seoses tuli see paralleel mulle seetõttu meelde, et algus Washingtonis ja New Yorgis ning lõpp Sundances olid hästi korraldatud ja huvitavad, samas kui keskmine osa Kansases ja Los Angeleses eriti jättis soovida.
Reede hommik sai pea sama hea alguse kui neljapäeva õhtu ja seda filmiga „Boy“, mille Uus Meremaalasest režissöör Taika Waititi filmil kohal oli.
Taika Waititi @ Sundance
Lühidalt öeldes räägib film loo noortest poistest, kes kasvavad koos vanaemaga ja kui järsku saabub koju nende vanglas olnud kergelt ohmakas ja lapsemeelne isa, siis pannakse kõigi nende senised arusaamad ja harjumused proovile – seda muidugi tõeliselt humoorikas võtmes.Väga andekas, armas ja positiivne film, mida tahaks kindlasti kas Just Filmil või PÖFFil näidata. Natuke (eelkõige vast seepärast, et ta on Uus-Meremaalt) meenutas ta mõned aastad tagasi PÖFFil linastunud filmi Vaalal sõitja /poiss. Võtsin julguse kokku ja käisin mehega ka pärast filmi rääkimas ning saime väga hea kontakti. Loodan, et jätkub raha ja programmiosakonnal tahtmist see film koos tüübiga Eestisse tuua. Tema erilisus seisneb veel selles, et ta on Sundance poolt toetatud filmitegija. Sundance on oluliselt suurem kui ainult filmifestival – see on instituut, mis korraldab aastaringseid koolitusi ja vajadusel ka finantseerib ning toetab muud moodi noori, andekaid ja iseseisvad filmitegijaid. Tema on olnud Sundance rüppes nüüd juba 3-4 aastat ja tundub, et mitte asjata. Ning jällegi oli tegemist maailma esilinastusega ja jällegi oli QjaA pärast filmi mõnusalt asjalik.
Teiseks filmiks oli „Son of Babylon“, mis nägi esimesed 10 minutit välja hea ja emotsionaalne sõjajärgne lugu Iraagist, aga kuna minu eelmine öö jäi pisut lühikeseks, kuna kinos olid väga mugavad istmed, kuna filmi tempo oli araablaslikult aeglane ja kuna minu kõrval olev Bangladeshi filmitegija magas juba 5 minutist, siis suikusin sügavasse ja kosutavasse unne. Mis teha, mul oli seda vaja. Muide kõike filme festivalil juhatavad sisse festivali programmikoostajad, aga kui palju neid on, seda ma teada ei saanud. Küsisin seda küll meie kohtumisel Sundance Instituudi rahvaga, aga nad natuke nagu põiklesid kõrvale ja ma ei hakanud väga surkima. Muidu oli kohtumine sõbralik ja informatiivne. Minu jaoks täiesti usukumatu, et nad võtsid oma festivali ajal meid vastu ja vestlesid meiega pea 2 tundi – ja mitte suvalised tegelased vaid programmijuht, dok. programmi juht ja koolitustega tegelev daam. Dokkide teema tuleb nüüd tõsiselt ette võtta, sest potentsiaali on palju ja USAst sain mitmeid väga häid kontakte. Tuleb see kõik kuidagi ühte mõnusasse kontseptsiooni kokku vormida. Loodetavasti läheb Docpoint Tallinnas hästi ning siis saab nendega koos midagi suurt ära teha.
Mis veel silma hakkas on see, et kõik inimesed (loe: filmitegijad) on väga avatud ja soovivad suhelda. Filmmakers Lounges istudes on täiesti paramatu, et satud kellegagi vestlema ja sõlmid uusi ning kasulike tutvusi. Taas üks asi, mille peale mõelda. Kuidas, see on juba hoopis keerulisem.
Minu viimaseks filmiks Sundancel jäi Poola film „All That I Love“ ja see on tARTuFFile kui rusikas silmaauku. Film räägib loo 1980′date alguse Poolast, pungist, peresuhetest, Solidaarsusest ja armastusest ja teeb seda suurepäraselt. Olin filmile minnes küll pisut skeptiline (Poola film ikkagi ju :)), aga Poolakad tõestavad mulle juba mitmendat aastat, et nad on suur filmimaa. Ka selle filmi režissööriga õnnestus jutule saada – eks paistab. Lahe oli see, et nad olid QjaA’l koos 3 näitleja, helilooja ja kunstnikuga.
Samal päeval linastus ka Püha Tõnu Kiusamine, aga ei olnud kahjuks aega sealt läbi minna. Loodan, et neil läks festivalil hästi – ehk on kusagil Eesti pressis sellest ka kirjutatud.
Aitäh USA saatkond, State Deparment, Meridian Centre ja kõik minu armased 16 reisikaaslast. On olnud üks äärmiselt põnev ja seiklusterohke ning mis siin salata ka väsitav reis.
Viimaseks tuleb teieni tuua veel viimane minu reisikaaslane Dana Shahar Iisraelist, kes on sealse Sam Spiegeli nimelise filmikooli välissuhete juht. Loodan temaga kindlasti veel peatselt koostööd teha. Meid ühendavaks lüliks oli see, et ka temal oli kodus väike laps (2 aastane tütar), kelle juurest ta esimest korda nii pikalt eemal oli.
Dana @ Sundance
Topics: Vabad hetked |