PÖFFihundi seiklused Hollywoodis vol. 16 - Sundance
By Kristo | jaanuar 29, 2010
Tere hommikust
Mul on just lõppemas üks lahedamaid päevasid siin reisil, sest sai Sundances käidud. Täna jõudsime kahele skriiningule, ühele seminarile (Filmmakers Lodge, kus nägin ka Püha Tõnu kiusamise plakati - uhke tunne :)) ja tegime oma reisikokkuvõtted. Kuna kell on hetkel pool üks öösel ja ma pean 6 tõusma, et hommikusele esimesele skriiningule minna, siis pikalt ei kirjuta ja loobin lihtsalt mõned eredamad hetked tänasest päevast.
1. Park City (linn, kus Sundance toimub) on kaunis ja kodune. Täpselt nagu mõni armas Austria või Prantsuse suusakuurort / mägiküla, kus kõik sildid on inglise keeles. Lund on vähemalt meeter ja samas on päikese käes mõnusalt soe. Ning kogu see väike küla oma 10 000 elanikuga 
on sõbralik ja filmitegijatest tulvil.
2. Esimene skriining algas meil 8:30 filmi juhatas sisse filmi režissöör Marc Ruffalo, kes pärast filmi koos 6 kaaslasega ka küsimustele vastas (sealhulgas peaosatäitja, DoP ja stsenarist). Kusjuures paarisajane saal on praktiliselt välja müüdud. Film ise oli Sympathy for Delicious ja suuremaid tundeid ei tekitanud.
3. Mõned sponsorlahenused nagu HP lounge ja Britta veevõtukohad üle terve linna olid väga muljetavaldavad. Põhimõtteliselt jagavad nad tasuta laiali 40 000 veepudelit ja kõik saavad neid ca. 8 erinevas kohas tasuta täitmas käia - vesi kõik siis läbi Britta filtri. Nii, et kui mõni Eesti veefirma seda loeb - teadke, varsti tulen ettepanekuga teie ukse taha.
4. Kogu sündmus on väga kompaktne ja filmitegijad on igal nurgal ning enamasti suhtlusaltid (suuri staare ei näinud), aga sõpru leidsime küll. Kinodes antakse tasuta kohvi ja teed ja snäcke saad ise osta - jah, need on siin ka indie filmidega kaasnev nähtus.
5. Õhtusest skriiningust oleks peaaaegu ilma jäänud, sest jõudsin kinno 13 minutit enne seansi algust ja kuigi mul oli pilet, siis jäin esimesena ukse taha. Siin on nimelt reegel, et kõik piletid kaotavad kehtivuse 15 minutit enne filmi algust ja kui sind selleks ajaks kinos ei ole, siis hakatakse sisse laskma nn. ootejärjekorras olevaid inimesi. Käib väga tihe ja operatiivne suthlus saalimanageride ja järjekorramanageride vahel (kõik muidugi raadiosaatjatega) ja pärast 13 minutist ootamist lasti mind ja veel kahte inimest sisse. Piletiga inimesi jäi minu selja taha veel kümmekond rääkimata ootejärjekorras olevast 50 inimesest. Kusjuures ühtegi inimest ei lastud saali seisma (v.a vist mõned oma töötajad).
6. Chris Morris (kuulus Briti satiirik) on hakkama saanud täiesti suurepärase filmidebüüdiga nimega Four Lions. Sundance on filmi maailma esilinastus ja see on lihtsalt liiga hea. Kogu filmi saab südamest naerda ja tegelikult on teema väga tõsine. Eriti hästi mängitakse see välja lõpuga. Lust ja lillepidu. Püüan kuidagi Chris Morrise kontakti saada ja ta PÖFFile kutsuda. Hea klipp filmist siit.
Ja kui ma ei eksi, siis ma ei ole tutvustanud veel kahte oma reisikaaslast - siit leiate Ishaku Nigeeriast ehk Dashi. Ta on täna üks Nollywoodi produtsent ja režissöör, kes tahaks hakata tõsisemaid filme tegema. Tänu oma Nigeeria passile on ta saanud väga põhjalike otsingute osaliseks mööda riiki ringi lennates.
Dash @ Sundance Park City
Topics: Vabad hetked | View Comments
PÖFFihundi seiklused Hollywoodis vol. 15 - Uus hingamine
By Kristo | jaanuar 28, 2010
Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada algusest.
Kõigepealt vabandan kõigi nende ees, kes on pidanud taluma minu ebakorrektset eesti keelt. Ma pole kunagi teab mis kirjaoskaja olnud (õpetaja Niinemäe endisest 7. keskkoolist palus mul kord valekeelsus sõnaraamatu välja anda), aga neid blogisid kirjutan enamasti öösel kui ma olen meeletult väsinud ja me ei suuda väga midagi jälgida. Püüan ennast parandada ja vähemalt tekstid läbi lugeda.
Teiseks sai sellele blogile pandud täiesti vale nimi - PÖFFihunt küll jõudis Hollywoodi, aga tal polnud seal väga midagi teha. Tegelikult tutvub PÖFFihunt USA indie filmitööstusega, mis õitseb kõikjal peale Hollywoodi ja täna kui ma olen jõudnud Salt Lake Citysse võib rahulikult öelda, et Hollywood oli selle reisi kõigi kasutum, igavam ja raskem osa.
Raskem eelkõige seetõttu, et ma olin seal kogu aeg väsinud. Kui New Yorgis sai enamasti magatud 4h öösel ja siis terve päev aktiivselt toimetatud, siis LA’s magasin öösiti 7-8h ja olin ikkagi kogu aeg väsinud. Selginemine toimus hetkel kui ma Utahis lennukist välja tulin ja kopsud mägiõhku täis tõmbasin. Väsimus kadus väga kiiresti ja kuigi kell on pea südaöö, siis on enesetunne parem kui eelneval viiel päeval kokku. Ütleme nii, et väsimus sai must lõpuks niimoodi võitu, et ma ikkagi kaotasin ära oma fotoka, täna hommikul jätsin oma trenni asjad hotelli kuivama ( kõik peale jalanõude) ja kusagil päevapeale kaotasin ära oma nahkkindad. Heh, reis ei ole olnud lihtne…
Hollywoodis veedetud viimasest päevast ei oska midagi esile tõsta. Kohtusime International Documentary Associationiga, kus on ainult 7 välismaalasest liiget (neistki kolm inglased - kõva rahvusvaheline esindatus). Nad on selles mõttes hea organisatsioon, et kui mõni Eesti doki tegija soovib USAst raha taotleda (siin peab selleks kohalik MTÜ olema), siis tal piisab ainult IDA liikmeks astuda ja läbi nende taotlusi esitada . Tasuks ainult aastane liikmemaks (65 dollarit) ja 5% igast grandist mis õnnestub sisse tuua (kusjuures IDA veel aitab võimalike toetajaid otsida). Seega kui kellelgi on universaalseid teemasid, võiks seda avenüüd täiesti kasutada.
Külastasime veel ühte filmikooli (sic!) ja lõpetasime Technicoloris, mis oli kindlasti väga huvitav, aga ma sõna otseses mõttes magasin laua taga. LA ei ole minu linn.
Homme hommikul 8:30 esimene Sundance filmiseanss ja ülehomme saab korraldajatega kohtuma minna ning laupäeval lendan juba Euroopa poole tagasi. Vahva! Elu tundub jälle ilus :).
Ahjaa, täna külastasime Salt Lake City’s mormoonide pühapaika Temple Square. See oli päris võimas ja meile tehti seal kahe misionäri poolt ex prompt tuur - suur aitäh neile selle eest. Saime sisse nii Tabernacle’sse kui ka nende konverentsikeskusesse, mis mahutab 21 000 inimest. Kujutan elevalt ette, kuidas nad seal kõik ühiselt ajuloputust teevad - võimas kindlasti.
Liali Killani on meie pesamuna (21 aastane) Palestiinast. Ta on teinud mõned lühifilmid ja on uudisteankur oma isa televisioonikanalis. Väga naiivne ja elukauge, aga samas tore ja südamlik tirts. Ehk norime tema kallal natuke palju, aga eks ta ise sea ennast sellesse olukorda ka.
Topics: Vabad hetked | View Comments
PÖFFihundi seiklused Hollywoodis vol. 14 - Cop out
By Kristo | jaanuar 26, 2010
Ütleme nii, et USA reisi nõrgim osa jätkub - Hollywood jääb lihtsalt liiga kaugeks ja patroniseerivaks. Täna oli meile filmikoolide päev. Esimene külastus oli AFI (American Film Institute) Conservatory’sse, mis on üks juhtivaid magistrikraadi andvaid filmikoole. See seltskond, kes meid seal vastu võttis oli millegi pärast veendunud, et me tahame kõik hirmsasti nende juurde kooli tulla ja sundis meid mingeid totakaid ankeete täitma. Alfa emase tehtud powerpoint presentatsioon oli üks kehvemaid, mida ma oma elus näinud olen. Ta sõna otseses mõttes luges kogu powerpoindi üks ühele maha, oli samas ülbe ja üleolev. Kui neil oleks vaja reaalselt endale tudengeid värvata, siis oleks ta viimane inimene seda tööd tegema - aga kuna neil on tõenäoliselt järjekord uksetaga, siis pole mingit vahet, kuidas ta oma tööd teeb. Õnneks päästis meie AFI külastuse viimane osakond, kuhu meid viidi. Tegemist oli uue meedia osakonnaga ehk Digital Content Lab, kes põhimõtteliselt istuvad päev otsa YouTubes ja otsivad huvitavamaid nähtusi. Kord aastas tulevad nad laborist välja ja korraldavad 2 päevase festivali. Materjalid selle aasta kohta on saadaval http://www.afi.com/video/Program.aspx?q=4694643751575540 - üldse tasub seal Video sektsioonis natuke ringi surfata, sest mitmed USA filmitegijad räägivad oma kogemustest filme tehes ja muud põnevat.
Teiseks - üllatus üllatus, viidi meid jälle filmikooli. Seekord Los Angeles Film School, mille õpe on põhimõtteliselt sama, mis AFI’s aga on suunatud keskkoolist tulevatele õpilastele ja programm kestab 13 või 18 kuud (ise valid kumb) ning selle lõppedes peaks noor filmitegija olema valmis tööstuses hakkama saama. Filmikoolis oldi meie vastu ehk sõbralikumad, aga see tuleneb sellest, et tegemist on eraettevõttega, kes samuti meid kõiki oma koolis näha tahaks :).
Kahe kooli vahel sai natuke mööda Walk of Fame jalutatud ja Kodak teatrit vaadatud, aga midagi põnevat raporteerida küll ei ole. Grupp on ka väsima hakanud - ei ole enam seda energiat ja kui ei ole ka häid kohtumisi, siis on raske energiat tagasi saada. Õhtuks oli meid kutsutud ühe doki. linastusele ja väikesele vastuvõtule. Dok. oli OK, aga ei midagi erilist (selline, mida KUMU dokumentaali kindlasti ei kaaluks) ja pärast lühikest Q ja A sessiooni jõudsime lõpuks 10ks õhtul koju. Kusjuures hotellist olime lahkunud 8:30. Ehk LA on meeletult suur, ühest kohast teise võtab väga kaua aega reisida ja kuigi siin tundub mõnus turistico olevat, siis selleks me siia ju ei tulnud.
Päeva kõrghetk (kui Digital Content Lab välja arvata) oli 45 minutit LA Filmi Schooli vastas olevas muusika ja DVD poes nimega Amoeba Music. Nii lahedas muusikapoes ei ole ma kunagi käinud. Müügil oli nii uusi kui vanu CD’sid ja DVDsid kõikvõimalikelt indipendent ja mainstream rocki, souli, hip-hopi, jazzi, bluesi jmt ja seda kõike väga hea hinnaga. Ostsingi lõpuks Jarvis Cockeri eelmise aasta plaadi 120 krooniga :). Eriti lahe oli nende poolt kaasa antav raamat, kus poe müüjad ja nende jaoks autoriteetsed inimesed mussi ja filme soovitavad. Hakkan seda nüüd rahulikult läbi vaatama ehk leian midagi põnevat.
Õnneks päev veel ja siis Sundance :).
Keda veel tutvustanud ei ole - Amitabh Reza, kes on Bangladesi superstaar. Teinud seal lugematul hulgal reklaame ja TV-filme. Ennast esimest korda tutvustades ütles, et ta on Mr. Cinema :). Humoorikas ja sõbralik tüüp, kellelt ma loodan saame veel häid filme näha.
Amitabh @ LA Film School
Topics: Vabad hetked | View Comments
PÖFFihundi seiklused Hollywoodis vol.13 - Universal
By Kristo | jaanuar 25, 2010
Tänast kirjet on isegi nagu natuke häbi kirjutama hakata. Käisime nimelt Universali stuudiotuuril ja no filmitegemisega siin küll midagi pistmist ei olnud. See on lihtsalt üks suur lõbustuspark, mis on filmidele pühendatud. Mitmed atraktsioonid olid igavad ja võtsid mõtetult palju aega. Oli ka toredamaid hetki, aga esimene suuremat sorti pettumus sellelt reisilt - Disnyland oleks tõenäoliselt huvitavama olnud. Jah olime paljude filmide sünnikodus, aga see kõik oli niivõrd üle maitsestatud, et halb hakkas. Ainuke asi, mis oli tõeliselt lahe oli Simpsonite maja.
Igal juhul valdasid mind süümepiinad, et ma midagi kasulikumat ei suutnud teha nagu näiteks enda osa PÖFFi aruandest, mida ma ei ole siiamaani suutnud ette võtta ja ma ei näe, kust ma peaksin selle aja võtma. Piinlik piinlik.
Tegin mõned pildid ja panen need siia galeriina üles, kui kedagi huvitab.
-
- Latifa @ Central Park
Päeva teine pool oli õnneks toredam, sest kohtusin ühe Warner Brothersi produtsendi Ramoniga, kes on lihtsalt sümpaatne inimene ja mõned korrad isegi Eestis käinud (kohtusime muuseas PÖFFi uue kontori avamisel). Ta rääkis natuke pikemalt, mida ta stuudio heaks teeb ja mõtlesime, kas on võimalik kuidagi tema tegemised ja PÖFFi huvi kokku panna. Eks näis.
Õhtu lõppes meil taas ühes kohalikus peres, kes mulle, Jahmilile (Lõuna-Aafrika) ja Dana (Iisrael) mõnusa õhtusöögi pakkus. Tegemist väga armsate inimestega - kusjuures pereema on filmirežissöör ja produtsent, kes on töötanud ka suure stuudio tehnilise produtsendina. Tema lugusid ja kogemust oli väga põnev kuulata ja nüüd, kus ta teeb stuudiote heaks tööd rahvusvaheliselt (aitab toota filme ja seriaale Euroopas) oli ta väga hea kontkakt, kellega kohtuda. Naine valdab vabalt prantsuse ja rumeenia keelt ning suudab suhelda norra ja saksa keeles. Väga muljetavaldav. Tema nimi on Rebekah Jorgensen ja huvitavalt kombel teadis ta ka ühte eestlast - Ilmar Taskat - nii, et kui keegi teab Ilmarit hästi, siis öelge talle, et Rebekah LA’st tervitab ja uurib, et kuidas käsi käib :).
Ja traditsiooniliselt siin üks meie hulgast - Queen Latifa Keeniast. Tal on oma telejaam ja ta toodab selle jaoks erinevaid telefilme ja seriaale. Täna bussis uuris ta mult pikalt kuidas peaks ühte festivali üles ehitama ja huvitaval kombel huvitas teda kõige vähem raha ja palju rohkem kõik muu ülejäänu. Üdini sümpaatne daam, kes on uskuge või mitte 42 .aastane. Välja näeb maks. 30.
Latifa @ Central Park
Topics: Vabad hetked | View Comments
PÖFFihundi seiklused Hollywoodis vol. 12 - Kansasest Los Angelese
By Kristo | jaanuar 24, 2010
Teine päev Kansas Citys ja tempo jätkub.
Hommikul sõidame kohaliku Avila ülikooli, kes koolitavad filmitegijaid või noh tegelikult kommunikatsiooni osakond, mille hulgas on ka filmitegemine. Täpsemalt võib vaadata siit http://www.avila.edu/viscom/ Kõige silmatorkavam selle ülikooli / osakonna juures oli nende väiksus. Iga aasta võetakse juurde 8 - 10 film majorit ja selle inimeste arvu kohta on neil tehnikat nagu muda. Tegemist on eraülikooliga, seega on õppemaks päris kallis, aga tulijaid vist nagu jagub. Väga eeskujulikult (vähemalt juttude järgi) on neil organiseeritud koostöö kohaliku kogukonna ja mittetulundusühingutega, kelle jaoks noored praktika korras pidevalt töid teevad, et kogemust omandada. Rõhutati just seda, et nii õpivad noored kõige paremini tellija soovidega arvestama ja neid edukalt täitma. Huvitav kuidas BFMis need asjad käivad :). Nagu nad ka ise ütlesid, siis nende eesmärk ei ole koolitada niivõrd filmitegijaid (kuigi ka neid tuleb) vaid pigem anda lõpetajatele hea haridus edaspidi töö saamiseks - väga pragmaatiline ja aus.
Ülikoolist suundusime aga ühte veel põnevamasse kohta, mille nimi oli Broadmoor Technical Centre. Tegemist on väga ainulaadse projektiga vähemalt minu jaoks. Nimelt on see nagu alternatiivne keskkool - Kansases saavad õpilased võtta oma viimase 2 kooliaasta jooksul (junior ja senior year) 7.5 punkti ulatuses valikaineid. Igas koolis pakutakse neid eraldi, aga lisaks lõid 5 Kansase maakonna kooli Broadmoori, kus õpetatakse veel põhjalikumalt 5 erinevat oskust - kokandus, moeloomine, graafiline disain, meedia ja filmitegemine ning masinatööstus. Ehk siis tüübid, kes Broadmooris õpivad käivad iga päev kahe kooli vahet ja õpivad korraga oma kohustuslike aineid kui valikained. Mõni tublim on junior aasta alguseks kõik oma kohustuslikud ained ära teinud ja nüüd põhimõtteliselt ainult Broadmooris hängibki. Igal juhul on seal õpetajateks tööstustest tulnud professionaalid, kes noori nende teel aitavad. Ja need kolm poissi, kellega me seal kohtusime on tulevased filmitegijaid kindlasti. Tööde sisukus ja kvaliteet oli 17 ja 18 aastaste kuttide kohta väga rabav. Näiteks oli üks neist ühe projekti jaoks vaadanud ära kõik Wes Andersoni filmid ja kasutas samasugust kaameratööd ja värvigammat, mida Wes teeb. Väga isikupärane pilt ja mis kõige tähtsam, ka lugu oli hea ning sobis pildiga hästi kokku. Ausalt ei ole paljud SW’le esitatavad asjad nii heal tasemel kui need tüübid. Ja kui ma rääkisin, et ülikoolis oli hea tehniline baas, siis nendel tüüpidel olid olemas dollied, kraanad, steady-cam, proff. helistuudio, montaaživõimalustest rääkimata. Ja mis kõige rabavam, see on neile kõik tasuta ja mis veel kõige kõige rabavam - filmi õppis hetkel seal ainult 3 tüüpi. Mitte ei mõistnud miks kõik ümbruskonna koolide noored seal koos ei ole ja seda tegelikult ei mõistnud ka sealsed õpetajad. Samas tuleb öelda, et projekt on väga uus ja need poisid on esimene nn. lend, kes alustas eelmisel aastal. Igal juhul on mul nende filmid DVD peal olemas ja nende tüüpide nimed tuleb meelde jätta.
Päeva lõpetuseks ootas meid home hospitality ehk üks perekond ootas meid enda juurde sööma. Läksime kolmekesi koos Seifi (Oman) ja Mohammediga (Tuneesia) ning õhtu kujunes tõeliselt vahvaks. Pererahvas oli külla kutsnud veel lisaks meile paar sõpra ja filmitegijat. Vahepeal ootasime isegi Katherin Bigalowed (Hurt Lockeri režissööri) aga ta ikkagi lõpuks meiega ei liitunud. Õhtu kujunes tihedas arutelus, mis oli minu jaoks Ameerika peres esmakordne. Silma jäid eelkõige kaks nüanssi. Esiteks küsiti väga palju küsimusi, aga suht kiiresti tüdineti teemast ja joosti järgmise teema juurde edasi. Endal oli veel mitu mõtet, mis oleks tahtnud sekka öelda, aga lihtsalt ei saanud võimalust (eks ma püüdsin ennast ka muidugi tagasi hoida). Ja teiseks üks teema millel pikemalt peatusime oli sotsiaalmeedia - pererahval oli just tüli olnud, et naine kirjutab oma mõtted ja unistused oma blogisse ja mees saab neilt alles sealt lugeda. Mees püüdis väita, et ta võiks neid ju varem teada kui kogu ülejäänud maailm. Täiesti mõistetav soov, aga samas ta vähemalt teab, mida ta naine mõtleb ja ehk ka selline kommunikatsioon on parem kui üldse mitte kommunikatsioon. Ja muidugi õhtu naelaks selle teema kohta Seif (45 aastane Omani mees, suure kõhuga), kes püsti tõusis ja teatas, et Facebook on saatanast ja Omanis on see keelatud ning tema arust on see väga õige, sest FACEBOOK on süüdi inimeste kaugenemises üksteisest. Eriti toonitas ta seda, et kui õhtul koju lähed ja Facebooki lahti teed, siis on see pere arvelt ja seetõttu saatanast. Säärase emotsionaalse sõnavõtu peale tekkis hetkeks vaikus ja siis veel suurem vaidlus (aga eriti lahe oli see, Seif ei ole kunagi oma elus Facebooki isegi näinud :)).
Nüüd olen tegelikult aga juba inglite linnas ja mõnus on Siin on soe. Esimese asjana panin T-särgi selga, jooksupüksid jalga ja panin randa. Asume Santa Monicas ja Santa Monica Pier on meie hotellist ehk 400 meetri kaugusel. Päris sürr oli sinna peale joosta ja siis sealt alla randa suunduda. Jooksin ca. 6 kilomeetrit mööda rannaäärt ja ikka täitsa Baywatchi tunne oli peal. Jooksijaid oli palju ja mõned peaaegu alasti. Ma oma pikkade pükstega olin natuke nagu vales kohas :). Vees ei olnud kedagi, aga vesi oli soe - pakuks, et mingi 18-20 kraadi. Ehk teen isegi väikese kupsu mõni päev.
Söömas käies (3rd street promenade peal) nägin ka esimese kuulsuse ära kui Pierce Brosnan oma lastega shopingu mõnusid nautis. Mõtlesin siis, et kui ta naudib, siis pean minagi nautima ja no krt, ei saanud pidama. Ei tea kuidas ma kogu selle tavaari siit endaga koju tagasi toon. Kusjuures kõigepealt ju Maltale, kust ma veel ka vähemalt 1 spordikoti täie asju kaasa saan. Shallalalaaa
Ja nüüd läheme alla takso peale ja sõidame Hollywoodi, kus meil on tänaseks piletit ühele stand-up comedy showle. Ootan huviga ja kui midagi põnevat toimub, siis kindlasti raporteerin
Lisatud: Käisime siis teatris nimega Groundlings. Põhimõtteliselt on tegemist väikese sketsiteatriga, mis tegutseb juba alates aastast 1972 ja nalja oskavad nad teha. Show koosnes kahest vaatusest, 13 sketsist, 3 improvisatsioonist ja naerda sai südamest kogu aeg. Näitlejad olid väga head, mõned tuntumad ja teised vähem tuntumad. Rohkem infot nende tegemiste kohta http://www.groundlings.com. Sellest seltskonnast on aastate jooksul välja kasvanud mitmeid tipptegijaid nagu näiteks Will Ferell, Lisa Kudrow (Friends) ja kogu Saturday Night Live punt. Nii et koha olulisusele mõeldes omas žanris võib vabalt paralleele tõmmata New Yorgis oleva Cafe Wha?’ga. LA’sse satute, siis minge kindlasti läbi. Pilet suht odav - 18 dollarit.
Täna tutvustan oma Tuneesia sõpra Mohammed Hannacit, kes on korraga nii režissöör, produtsent kui muusik. Ta teeb dokke ja teleseriaale. Tal on üks väga lahe seriaal ATM, mille sisuks on 5-7 minutilised sketsid, mis toimuvad sularahaautomaadi kaamera silme ees. Kõik küll lavastatud, aga lood on isegi keelt mõistmata naljakad. Väga hea äriidee, peaks eestis ka tegema ja mõne panga käest kõva papi selle eest küsima. Muidu on Mohammed üks mu parimaid sõpru siin grupis ja enamus ajast on ta minu ja Ismeti koos tegudel. Tal on küll väike keeleprobleeme (peamine võõrkeel on tal prantsuse keel), aga sellelegi vaatamata on temaga koos alati lõbus.
Mohammed @ Screenland
Topics: Vabad hetked | View Comments
PÖFFihundi seiklused Hollywoodis vol.11 - Kansas City Hardcore
By Kristo | jaanuar 22, 2010
Ütlen kohe seda, et olles nüüd kolmandas linnas oma tuuriga, tuleb müts maha võtta USA valitsuse ja State Departmendi ees, sest see programmi on tõeliselt hästi kokku pandud ja murrab eelarvamusi vasakule ja paremale. Ma pole kunagi olnud suur USA fänn ja tänu Hollywoodile ja Briti pressile olen pigem alati negatiivsusele kaldunud. Ja ma olen tegelikult väga õnnelik, et mulle siin iga päev vastupidist tõestatakse.
Kansase kohta võiks öelda seda, et nad on tõeliselt sõbralikud ja entusiastlikud inimesed, kes on oma kodukoha ja oma väikese filmitööstuse üle väga uhked. Kuulsaimad filmitegelased siit on Walt Disney ja Robert Altman. Päev algas ühe erilise kohtumisega Butch Rigbyga (if that is not a Hollywood name then I do not know what is). Ta on tegelikult kinnisvara ärimees, kes on meeletu (loe: hardcore) filmifänn ja nüüd on ta üles ehitanud / renoveerinud kolm kino 20. sajandi algusest. Siin räägivad pildid paremini kui sõnad (pilte tuleb juurde, sest osa on Ismeti kaameras).
Teiseks kohtusime kahe kohaliku filmitegijaga Ben Meade ja Stephen Spiegel. Need on hard core indiependent mehed, kes teevad ise kõik tööd oma filmidega seoses. Ben näiteks kasutab super eight filmilinti ja kogub ameeriklaste koduvideosid, et neist kunagi üks film kokku panna. Tal on ka mõned suuremad tööd olnud ja teeb õudukaid. Lubas mulle homseks tuua mõned samplerid. Stephen töötab ühe telekanali heaks ja teeb vabast ajast dokke – viimane suurem töö on 2008. lõpus valminud lugu Kansase vaeste koolide õpilastest, mis vähemalt treileri järgi nägi väga väga hea välja. Sain ka filmikoopia ja toon Mikule vaatamiseks, sest tundub põnev teema olema Just jaoks.
Igal juhul vedasin need tüübid meid mööda linna ringi ja näitasid erinevaid võttekohtasid. Ühe koha nimi oli Jerry’s Woodsweather Cafe ja siin räägivad pildid taas rohkem kui sõnad. Ben ütles ainult, et see on koht kuhu tuled kohale, paned kaamera käima ja ongi film. Hardcore Ameerika :). Ümbrus oli ka väga hardcore agul, kuhu ei julge päevasel ajalgi tulla.
.
Tegin ka ühe väikese videoklipi, mida saab YouTubest vaadata
Ben rääkis ka ühe huvitava loo filmifestivalidest, mille siinkohal tahaks teile edasi rääkida. Algatuseks olgu öeldud, et USA filmifestivalid nõuavad kõigilt filmitegijatelt, kes neile ise filme saadavad 100 või paarisaja dollari suurust Entrance feed. Ben oli teinud filmi nimega American Stag, mis rääkis USA pornotööstusest, aga mis ei sisaldanud ühtegi pornograafilist stseeni. Saatis ta oma filmi siis ühele suurimale USA filmifestivalile South by Southwest ja sai sealt kirja, et teie filmist on keeldutud, kuna see sisaldab pornograafilisi elemente. Kirjast sai Ben aru, et nad pole tema filmi üldse vaadanud ja läks sellega pressi, mis väidetavalt jõudis New York Timesini välja (kuigi viidet netist ma kiire otsinguga ei leidnud). Ühesõnaga suur skandaal – meie peaks siit õppima kahte asja. Esiteks peaks me hakkama raha küsima meile esitatavate filmide eest ja teiseks tuleb kõik filmid alati igal juhul ära vaadata.
Kolmanda kohtumisena võeti meid vastu Kansas City Film Councili poolt, mis on grupp vabatahtlike / filmitegijaid (professionaalsed filmitegijad, kes töötavad vabatahtlikud Film Councili jaoks), kes üritavad Kansas City (mitte segamini ajada Kansase osariigiga) filmitööstuse kaardile tõsta ja tundub, et nad teevad selleks päris head tööd. Esiteks on Kansases päris korralikud maksusoodustused (võivad teatavatel juhtudel ulatuda kuni 30% Kansas Citys kulutatud rahast) ja tuleb välja, et Kansas City on per capita kõige suurem reklaamiklippide tootja USAs. Üldse jäi kohtumisest kõlama, et ühtegi filmi ei tehta USAs selles osariigis, kus maksusoodustusi ei ole. Ehk meie poliitikud saavad ka sellest ükskord aru :).
Igal juhul olid ka kõik need inimesed väga entusiastlikud ja tegid oma tööd innuga.
Õhtu viimane kohtumine viis meid kohaliku filmifestivali rahvaga kohtuma, kes olid 4 äärmiselt armastusväärset prouat ja üks keskealine meesterahvas – kõik korraldavad nad seda festivali vabatahtlikult :). Üks prouadest on ka Eestis käinud ja ta tõi kohtumisele kaasa Vana Tallinna pudeli, milles väike tilk veel põhjas loksus. Lubasin talle Eestist uue saata :). Muidugi on tegemist suht väikese mastaabiga festivaliga, aga ikkagi. Üldse tundub siis vabatahtlikus olema väga populaarne ja inimesed sotsiaalselt aktiivsed. Esmane kiire mulje Kansasest on kui progressiivsest linnast, kus on veel palju vaja teha, aga mis liigub õiget rada pidi (läbi kunsti ja kultuuri) paremate aegade suunas.
Isiklikult sain jälle kogemuse võrra rikkamaks - käisin pesumajas oma pesu pesemas. Paned tavaari masinasse, mündid järgi ja istud ja ootad - hardcore Ameerika
Puhua @ Jerry's Woodsweather Cafe entrance
Topics: Vabad hetked | View Comments