8detsember
Soome mehed saunas, rääkides isiklikke asju, otse südamest.
Mehi on erinevates vanustes ja erineva tausta ja töökohaga, kuid see polegi oluline. Mõned lood, mida mehed oma elust räägivad, on positiivsed ja mõned negatiivsed. Nad räägivad lapsepõlvest, vanemaks olemisest, elust, surmast ja armastusest.
Pole vaja just raketiteadlast, et aru saada filmi sügavamast motiivist - puhastusest. Mehed saavad puhtaks, kui nad end saunas pesevad ja oma hinge puhtaks räägivad. Huvitavad jutud armastuse mitmepalgelisusest, seoses vanaisaga kes raius pidevalt puid, sihiks see, et vanaemale jätkuks neid elu lõpuni. Üksik mees karuga kelle nimi on Juuso. Isa kes pole oma last mitmeid aastaid näinud. Isa kes on oma lapse kaodanud. Lugusi on nii palju erinevaid ja olen kindel, et olenemata vaataja vanusest, tunneb igaüks end mõnes neist lugudes ära, või oskab samastada end loo rääkijaga.
Kui eestis on saunakultuur võrdlemisi piiratud õllejoomise ja leiliviskamisega, siis soomlastele on saun nagu kristlasele kirik, seda just pihtimuste ja traditsiooniga. Huvitav oli näha erinevaid saunu nagu näiteks saun autos või telefoniputkas.
Üks suurimaid osi selles filmis, mis tegi selle väga meeldejäävaks ja nauditavaks, oli kaameratöö, mis oli jäädvustanud väga maalilisi vaatepilte soome ilusatest metsadest, jõgedest, järvedest.
eluaur
Ma arvan et väga raske on teha filmi tunnetest ja elu raskustest, ilma, et muutuks liiga sentimentaalseks. See film sai sellega hakkama väga hästi. Kui eestis mehed ei nuta, on soomlastel eluaur.
SIIM SINAMÄE
Siim S
Topics: PÖFF | View Comments
7detsember
Soovime, et kõigil filmifännidel oleks PÖFF-il toimuva kohta mugavalt ja kiiresti kogu vajalik teave olemas. Selleks,
et välja mõelda, kuidas PÖFF-i infot Internetis kõige paremini kättesaadavaks teha, tuli meile strateegilise partnerina appi ka e-turundusagentuur ADM Interactive, kellega koos arutasime, mida jõuame juba sel aastal teha ja mida tulevikus plaani võtta. Arenguruumi on veel muidugi palju ja nüüd terve aasta ees!
Ja sellepärast küsimegi just teie käest nõu: esiteks - mis teie meelest hästi toimib, milline info on teil PÖFF-i nautimist lihtsamaks teinud; ja teiseks - mida võiks PÖFF teie arvates Internetis paremini teha. Seda siis nii Facebookis, kodulehel, blogis kui uudiskirjas. Andke nõu, teeme koos PÖFFi paremaks!
Ettepanekud võite positada:
- käesoleva blogipostituse kommentaaridesse;
- e-mailile anneli.vask@poff.ee
Vali endale mugavaim viis! 
Mõttelennu innustamiseks ja lihtsalt meiepoolseks tänutäheks abi eest loosime koos ADM-iga teie nõuannete vahel välja 5 PÖFFi lahedat riidest kotti. Loosiratas hakkab ringlema 3. jaanuaril 2011.
admin
Topics: PÖFF | View Comments
5detsember
Fotol SERGEI LOZNITSA, PÖFFi võidufilmi “Minu õnn” režissöör
Vaatasin 14. pöffil järgmiseid filme sellises järjekorras.
Koerapuur (JustFilm)
Jututuba (JustFilm)
Printsess
Sinise taeva taga (JustFilm)
Reindeerspotting (JustFilm)
Tsiitsitajad
Into paradiso
Moskiitovõrk
Cyrus
127 tundi
Taevariik
12.30
Vaikne maja
Minu õnn
Bibinur
Paabeli poeg
Chongqingi bluus
Tapmise põhiolemus
Mülgas
Ääremaa
Võõras
Polli päevikud
Pepperminta
Ülestunnistused
Eluaur
Kolm aastaaega põrgus
Kosmos
Submarino
Äärelinn
Sotsialism
Mr Nobody
Mõttetu oleks vast hakata koostama nii erinevaist filmidest edetabelit. Tooks mainitud töödest esile mõned, mida kindlasti soovitan.
Minu maitse järgi tegi PÖFFi žürii väga hea otsuse andes Sergei Loznitsa filmile “Minu õnn” PÖFFi võistlusprogrammi EurAsia esikoha.
Kindlasti on väga hea film “Tsiitsitajad”, mis jääb kauaks hinge helisema.
Film “Tapmise põhiolemus” väärib tähelepanu ja on nauditav nii tehniliselt lahenduselt kui idee poolest.
Taanlaste “Submarino” on geniaalne töö. Võiks kihla vedada, et ameeriklased teevad sellest peagi remake`i.
Kui soomlaste dokk “Eluaur” peaks pälvima parima võõramaise filmi Oscari, paraneb mu arvamus sellest auhinnast.
Teine soomlaste dokk “Reindeerspotting - põgenemine jõuluvanamaalt” on nii hoiatusfilm (ka autori vastava intentsioonita), kui film friigilt friikidele.
Vanameister Jean-Luc Godard teeb oma filmiga “Sotsialism” “Siseimpeeriumit” (vt David Lynch) - see tähendab, on väljasseisjale raske mõista. Aga kunst ei pea alati ja tingimata liiga kergesti seeditav olema.
Igati nauditav on hiinlaste “Chongqingi bluus”. Kasvõi kaasaegse Hiinaga tutvumiseks esteetiliselt väärt pildi läbi.
Kindlasti tasub tõsisel filmisõbral vaadata Hiina-päritolu Wang Bingi “Mülgast”, aga huumoriga pooleks peaks siin kohal lisama, et vastututust selle eest ei võta, kui kellelgi seda vaadates paha hakkab.
PÖFF jätkub väljaspool Tallinna ja Jõhvis tahaks kindlasti vaadata Sergei Snežkini filmi “Matke mind põrandaliistu alla”.
TEET KORSTEN
Teet Korsten
Topics: PÖFF | View Comments
5detsember
Päris koopia | Certified Copy | Copie Conforme
Rež: Abbas Kiarostami
Programm: Võistlusprogramm EurAsia
“Päris koopia” on võrratu ja ideedest pakatav film, mis tuletab vaatajale meelde, et olulisem asjadest ja faktidest iseneses on nende subjektiivne tähendus ja mõju inimestele.
Film jälgib ühe päeva jooksul inglise kirjaniku ja kunstimüüjast prantslannast üksikema kohtumist Itaalias. Nende omavaheliste vestluste tulemusena satuvad nad imiteerima jaheneva suhtega abielupaari ja püüavad sel veidral moel sulandada oma elusid, kõrvutada oma maailmapilti ja ehk ka leida mingeid lahendusi. See kõik on serveeritud linklaterilikus walkie-talkie formaadis, loomulikult koos kohvikukülastusega.
“Päris koopia” on film, mlle korral ühest vaatamisest ei piisa. Materjali ja lahtiseid otsi on palju, intensiivne kahekõne tõstatab mitmeid teemasid nii originaalsuse, väärtuse muutumise, suhete ja palju muu kohta. Kuna vaatajal on vähe informatsiooni peategelaste tegeliku elu kohta, siis hägustub ka ülevaade, milline osa sellest etendusest on mäng ja milline on nö päriselt. Kas või mida see üldse muudab? Tegelaste motivatsiooni, isiksuse ja elu konstrueerimine nendest kildudest on sama nauditav kui vestlustes sisalduvad mõtted oma universaalsel kujul.
Binoche on naise rollis särav. Lisaks oma loomulikult sarmile suudab ta kohati peaaegu hirmutavalt mängida rolli, kus eraldusjoon näidedava elu ja näideldava näitlemise vahel on rohkem kui hägune.. Selle eest teenis ta ka Cannes’i parima näitlejanna auhinna. Naistegelase pidev vestluspartner on aga pigem ooperilauljana tuntud William Shimell, kes on enesekeskse inglise intellektuaali rollile sobivalt vaoshoitud. Isegi kui mõlemad tegelased olid ehk pisut stereotüüpsed, siis olid nad sel kujul hästi välja mängitud ja nende jälgimine oli puhas rõõm.
“Päris koopia” kohta on internetis vastakaid arvamusi. Heidetakse ette euroopalikku (wannabe-)intellektuaalsust ja tegevusetust, kuid teisal kiidetakse sügavuse eest. Ma arvan, et keda otsese actioni puudumine filmides ei häiri, see kindlasti leiaks sellest teosest ka midagi enda jaoks. Mina isiklikult soovin seda teost kindlasti oma filmiriiulile korduvaks külastamiseks.
Loe lisaks:
Imre Pühvel
Imre P
Topics: PÖFF | View Comments
5detsember
Juhuslikult käisin just eile õhtul Roman Polanski “Variautorit” (Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, 2010) vaatamas. Juba tutvustusest ja tegijatest oli aru saada, et tuleb tõeline megagigateos: režissööriks Polanski, näitlejate hulgas Ewan McGregor, Pierce Brosnan, Kim Cattrall ja palju teisi, kes on varem kuulsust kogunud ka üldises filmilevis. Ka süžee on selline, mis apelleerib laiadele publikuhulkadele: kirjanik palgatakse endise Briti peaministri memuaaride variautoriks. Uurides oma eelkäija surma, jõuab ta šokeerivate paljastusteni. Põnevus, poliitika, vandenõuteooriad, näpuotsaga pehmenduseks romantikat ka.
Näitlejad on loomulikult suurepärased ja igast detailist on näha, et selle filmi peale on palju vaeva ja raha läinud (näiteks toimusid võtted nii Suurbritannias, USAs, Saksamaal kui Taanis). Dialoogid on vaimukad ja Polanski hoiab iga hetk põnevust üleval. Aga kõik on kuidagi väga turvaline ja konventsionaalne, “Variautori” sarnaseid filme on tehtud palju ja ilmselt tehakse edaspidigi.
Tundub, et “Variautorile” sobiks ehk pigem tiitel “Euroopa populaarseim film”. Sellel on kõik, et olla peaaegu igaühele hea meelelahutus ja olla televisioonis populaarne pühapäevaõhtune film. Samas, kas ta nüüd just selle aasta Euroopa “parim” film oli - ei tea. Ilmselt sõltub maitsest.
Triin Jerlei
http://2010.poff.ee/est/filmid/programmid.p/euroopa-filmiauhinnad-2010-nominendid-poffil/variautor
DVD on poodides saadaval.
Triin J
Topics: PÖFF | View Comments
4detsember
Xavier Dolan, Kanada kino imelaps, on mitmes mõttes multitalent. 21 aasta vanusena on ta juba tegutsenud nii näitleja, režissööri, stsenaristi kui ka produtsendina. Ka “Kujuteldavas armastuses” (Kanada, 2010) täidab ta ise kõiki neid rolle. Harilikult kipub sellisel puhul filmi üks või teine aspekt kannatama, kuid Dolan suudab kõigega korraga suurepäraselt toime tulla. Dolani esikteos “Ma tapsin oma ema” (Kanada, 2009) oli osalt autobiograafiline ning arutles homoseksuaalsuse üle; seksuaalsuse probleemid on ka “Kujuteldavas armastuses” sees.
Filmi keskmes on kaks sõpra, Francis (keda mängib Xavier Dolan ise) ja Marie. Ühel peol kohtuvad nad kena, intelligentse ja andeka Nicolas’ga; mõlemad armuvad temasse koheselt. Nicolas veedab Marie ja Francisega sageli aega, aga õhku jääb küsimus: kummast ta siis huvitatud on? Kas ta eelistab naisi või mehi? Francise, Marie ja Nicolas’ armukolmnurga narratiiv on hakitud seeria intervjuudega, kus neli noort inimest räägivad endi armastuste lugusid. Me ei tea, kes nad on, kust nad tulevad või mis neist hiljem saab - ega ka, kas need lood on tegelikult juhtunud. Film ise balansseerib huumori ja traagika piiril. Tegelased on niivõrd hästi välja joonistatud, et pakuvad midagi väga erinevatele vaatajatele.
Film on hea vaade tänapäeva noorte ja trendikate ellu. Dolanil on õnnestunud seda maailma kujutada soojalt ja realistlikult, laskumata moraalilugemise või alusetu sotsiaalse kriitikani. Suurepärasele sisule lisaks on “Kujuteldava armastuse” vintage-kostüümid lihtsalt vapustavad; juba ainuüksi nende pärast tasuks seda filmi ilmtingimata vaadata. Ka taustamuusika on väga hästi valitud. Pole ime, et Xavier Dolan on juba võitnud “Kujuteldava armastuse” eest lugematuid auhindu, sealhulgas Cannes’i filmifestivalil.
Kahjuks “Kujuteldavat armastust” Eesti kinodes rohkem ei näe. Võib ainult loota, et ehk jõuab see näiteks videolevisse. Igal juhul üks selle aasta parimaid PÖFFi-elamusi.
Triin Jerlei
http://2010.poff.ee/est/filmid/programmid.p/panoraam/kujuteldav-armastus
Triin J
Topics: PÖFF | View Comments
3detsember
Kusagil | Somewhere
Rež: Sofia Coppola
Programm: Screen International kriitikute valik
Sofia Coppola on varemalt lavastanud ka sellised teosed, nagu “The virgin suicides” ja “Lost in translation”. Mõlemad kuuluvad mu lemmikute hulka: need pakatasid stiilist, rääkisid minuga ja me “kohtume” regulaarselt. Käesoleva PÖFF kavas olev film “Kusagil” aga sellesse kõrgseltskonda ei mahu ja toob Sofia Coppola tagasi alla inimrežissööride tasmele.
Filmi jooksul avastab vaene filmistaar, et ta tahab ka midagi muud kui tema praegune klantselu. Samas ei takista teda miski oma elu muutmast peale ta enda otsustavuse. Umbes pooleteise tunni jooksul näidatakse lihtsalt ühe staari “rasket” elu, ohtralt tema trendikat sportautot ja liikumist rahulolematuse poole. Oleks oodanud vähemalt mingit finaali: kas lootust sisendavat veenvat sammu uuenemiseks, suuna leidmist või kuiiganes haledat klišeed allavandumisest. Filmis näidatu aga on pigem tõlgendatav kui otsustamatusest tulenev heitlikkus, millest peategelane tõenäoliselt (kaadri taga) juba õhtuks kaineks saab ja on usutavasti pikaks ajaks tagasi oma rahulolematuses. See teeb antud filmist omale moel monumendi rumalusele ja seda isegi ilma iroonialintideta.
“Kusagil” on keskpärane film. Hea muusikavalik, kaameratöö ja aeg-ajalt üsna humoorikas, kuid nautimiseks peab vist vaatajal olemas mingi täiendav kogemus või arvamus. Äkki omama tütart või olema filmistaar ?
PÖFFi raames on seda võimalik vaadata veel:
- laupäev 04.12 kell 14:30 Kosmos 1
- pühapäev 05.12 kell 21:30 Kosmos 1, Tallinn
Loe lisaks:
Imre Pühvel
Imre P
Topics: PÖFF | View Comments
3detsember
Kui Eurovisiooni võidu pälvisime enne põhjanaabreid, siis Oscari võivad hõimuveljed vabalt enne meid enestele rabada.
Nimelt kandideerib režissööride Joonas Berghälli ja Mika Hotakaineni dokumentaal “Eluaur” (Steam of Life | Miesten vuoro) ihaldatud auhinnale parima võõrkeelse filmi vallas.
Vanadele eestlastele oli saun püha paik, kus sünniti ja surdi. Naisi ei lastud sauna enne mehi - see tabu on vast seotud kuupuhastusega.
Kui õigele ugrimugrilasele öelda sõna “saunalava”, ta lihaspinge kaob juba maagilist sõna kuuldes.
Aga film “Eluaur” ei räägi saunakultuurist, vaid kasutab seda taustaks lugude pajatamisel. Kus mujal pääsevad sissepoole pööratud hingeeluga põhjamaalaste keelepaelad valla?! Idee iseenesest väärib kuldmehikest!
Filmis on õrna huumorit, sügavat eksistentsialismi ja palju valu. Kiiva kiskunud elud, kaotsuvalu, isasid diskrimineerivad kohtud, kes reeglina jätavad lapse pärast lahutust ema kasvatada.
“Eluaur” tegeleb suuresti teemade ja karakteritega, mis Eestis langeks Võsa-Petsi lahata. Ses võrdluses tuleb välja soomlaste filmi suurim voorus. Nö väikest inimest ei naeruvääristata, vaid talla lähenetakse pieteediga.
Öeldakse, et surma ees on kõik võrdsed. Sama kehtib kahtlemata saunalava kohta, kus kõik regaalid, mida muidu enese ja teiste petmiseks kasutame, on riietusruumi maha jäänud.
Saunalava on väga zen paik.
TEET KORSTEN
“Eluauru näeb reedel, 3.12 kell 19:30 Solarise Saku saalis.
Film PÖFFi kodukal
Filmi kodukas
Teet Korsten
Topics: PÖFF | View Comments
3detsember
“Imperialistid on ikka veel elus!” (USA, 2010) on noore araabia päritolu režissööri Zeina Durra esimene täispikk mängufilm. Durra on filmi sisse pikkinud viiteid omaenda elule: peategelane Asya on samuti lähisida päritolu noor naine, kes tegeleb sotsiaalselt kriitilise kunstiga Manhattanil (kuigi Asya tegeleb fotograafiaga, mitte filmiga). Sündmused keerlevad grupi noorte ja edukate immigrantide ümber, kes Manhattanil vaheldumisi pidutsevad ja püüavad võidelda igapäevaelu probleemidega. Durra on rõhutanud, et hoolimata glamuursest elust puudutavad kodumaa poliitilised probleemid ka New Yorgis asuvaid immigrante, kuigi teisel moel. Asya saab filmi algul teada, et tema lapsepõlvesõber on röövitud. Siiski, film ei keskendu mitte tema sõbra saatusele, vaid pigem seda ümbritsevale infokärale. Kas ta on tõesti röövitud CIA poolt, pole oluline: olulised on pigem tema lähedaste tunded ja hirmud.
Siiski, “Imperialistid on ikka veel elus!” on eelkõige komöödia ja tegelased on eelkõige iroonilised karikatuurid iseendist. Asya soovib maailma parandada, kuid ta teeb seda läbi oma fotode, mis jäävadki steriilsetesse ja trendikatesse New Yorgi galeriidesse. Tema lapsepõlvesõbra ema võib küll paaniliselt karta jälitamist, ent tema kolm puudlit söövad maasikakooke. Asya mehhiklasest kallima Javieri sõbranna püüab loodust päästa moderntantsu abil. Kokkuvõttes läheb nende peamine energia siiski New Yorgi trendielu nautimisele, mida Durra on mõnuga naeruvääristanud. Hea näide on trendiööklubi aasia restorani ülakorrusel, kuhu saab sisse ainult parooliga ning mille kohta kõik loodavad, et “seda ei avastata”.
Film kujutab mitmekesiselt ja tõepäraselt metropoli üha kasvavat immigrantide hulka ning nende mõttemaailma, nagu ka käibel olevaid klišeesid. Kui Asya mehhiklannast koristajanna saab teada, et Javier on samuti mehhiklane, asub ta Asyat ümber veenma - kuna mehhiko mehed olevat kõik laisad. Samas on hästi ja soojalt välja toodud ka see kokkukuuluvustunne, mis ühendab sarnase päritoluga inimesi enam kui sotsiaalsed klassid või sarnased huvid.
Triin Jerlei
http://2010.poff.ee/est/filmid/programmid.p/pohja-ameerika-indie-filmide-konkurss/imperialistid-on-ikka-veel-elus
Triin J
Topics: PÖFF | View Comments
2detsember
„Mis on kodu?“ on küsimus, mis huvitab eelkõige kultuurigeograafe. Sama küsimuse, kuid kinolinal, esitab ka Iraani režissöör Vahid Vakilifar oma debüütfilmis „Gesher“ („Kodu“). Kas kodu on koht, kus hetkel elame või koht, kust pärit oleme? Mis vahe on kodu ja elukoha vahel? Kas kodu võib olla ka ehitusplastil vedelev toru? Jne. Vähemalt viimasele küsimusele Vakilifar vastab: võib küll, kusjuures toruelanikud naudivad sellist merevaadet, mille eest kuskil mujal makstakse miljoneid…
Kui kodu laiemalt mõista, siis jooksevad selle piirid alal, kust algab võõras kultuur - sümbolid, mis meid ei kõneta, keeled, mille tähendust ei mõista ja käitusmisviisid, millega harjunud ei ole. Mõnele võib see tunduda hirmutav, teisele aga hoopis ahvatlev. Nii on ka filmitegelased erinevad – üks neist püüab meeleheitlikult läänelik olla, teine aga peab kontakti kodu ja omastega, et mitte oma juuri kaotada. Kolmanda tegelase asetaksin mõttes ülejäänud kahe vahele – ta ei püüdle ei ühele ega teisele poole, ta lihtalt kulgeb.
Kolme, suurlinna tööd ja leiba otsima sõitnud, mehe tegemised võivad hollywoodyliku rahmeldamise ja kirjususega harjunud vaatajele tunduda justkui kogu filmi vältav slow motion. „Kodu“ ei ole film, mille narratiiv on ilusas pakendis, publikule võimalikult söödavaks hakitud lugu, vaid filmikujul esitatud fotonäitus, milles on ruumi mõtisklemiseks ja interpretatsiooniks. Nii nagu me fotonäitusel ei kappa ühe pildi juures teise juurde, nii jätab ka Vakilifar stseenide vahele kohati üsna pikki mõttepause. Sellele vaatamata loob „Kodu“ vaatajaga vahetu kontakti ja selles on tunda idamaadele iseloolulikku vastuolulisust: ühelt poolt kirev ja lärmakus, teisalt endasse süüvinud ja ühetooniline.
Kes idapool, vähemalt Türgis käinud, sellele võib „Kodu“ avaneda kui reisimuljeid täis fotoalbum. Vähemalt mulle mõjus nii, sest Türgis elanuna, tuletas nii mõnigi stseen sealset elu meelde. Kui auto on katki, siis tuleb otsida hea remondimees, temaga suusõnaliselt töö kokku leppida ja kahe tunni pärast on asi korras. Kui töö on kehvasti tehtud, siis sellesse töökotta rohkem ei minda, sõpradele seda ka ei soovitata ja firma on varsti pankrotis. Või kui külalisele pole parajasti midagi süüa pakkuda, siis laenatakse naabrilt leiba sest külalist tühja kõhuga ära saata ei ole viisakas, pealegi annab laenamine põhjust uurida, kuidas naabril läheb.
Sellised on sealsed kombed, sealne elu – inimsuhteid väärtustav, vahetu ja sotsiaalne, ilma liigse ilustamise-ilutsemiseta; paljuski vastandlik sellele, millega lääne kultuuriruumis harjunud ollakse. Püsimise pärast paanitseva lääne kõrvale asetab Vakilifar oma saatuse pärast samamoodi muresoleva ida. Teisisõnu pärib film, kas orientalistlik elustiil suudab pealetungivale läänelikkusele vastu panna ehk milline saab olema meie kodu, tuleviku Lähis-Ida?
Aliis Kiiker
Aliis Kiiker
Topics: PÖFF | View Comments
Lehekülg 3 / 35 « 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 » ... Viimane »
